Läänemereprovintsid

Läänemereprovintsid (rootsi keeles Östersjöprovinserna)^[1][2] olid 16.–18. sajandini Rootsi kuningriiki kuulunud maa-alad Läänemere idarannikul: Eestimaa provints, Liivimaa provints, Saaremaa (Ösel) ning Ingerimaa provints^[1] koos Käkisalmi lääniga.

Rootsi suurvõimu ajastu valdused Läänemere ümber

Rootsi kuningriigi valdused 1645. aastaks

Rootsi kuningriigi valdused pärast 1658. aasta Roskilde rahulepingut.

---

██ Rootsimaa

██ Kexholmi/Käkisalmi lään

██ Ingerimaa

██ Eestimaa

██ Liivimaa

██ Rootsi Pommeri, Wismar, Bremeni piiskopkond ja Verdeni piiskopkond

██ Scania, Gotland, Bohuslän ja Halland

██ Trøndelag ja Møre og Romsdal

██ Jämtland, Härjedalen, Idre ja Särna

Östersjöprovinserna
eesti Läänemereprovintsid
Riia
Rootsi Läänemereprovintsid 17. sajandi teises pooles

Läänemereprovintside ametlik võimukeskus asus esmalt piirkonna suurimas linnas Riias (Riga). Riia oli 17. sajandil suurim linn terves Rootsi riigis; Tallinn (Reval) oli elanike arvu poolest suuruselt kolmas, pärast kuningriigi pealinna Stockholmi.^[3] 1600. aasta paiku oli Riias umbes 30 000 ja Stockholmis umbes 10 000 elanikku, Tallinnas aga alla 10 000 elaniku.^[4]

Läänemereprovintside valitsemine

Kindralkubernerid

Nii Eesti- kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli Rootsi kuninga määratud ning talle vahetult alluvad Eestimaa, Liivimaa ja Ingerimaa kindralkubernerid. Eestimaa kuberner ja kindralkuberner resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner aastatel 1629–1632 Tartus ja seejärel Riias. Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid resideerisid aastatel 1617–1651 Nyenis ja 1651–1706 Narvas.

• Aastatel 1561–1674, Eestimaal kuberner ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner;
• Aastatel 1621–1710, Liivimaa kindralkubernerid
• Aastani 1642. valitses Rootsi Ingerimaad ja Käkisalmi lääni Liivimaa kindralkuberner, seejärel määrati Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid.

Vastavalt 1634. aasta Rootsi "riigi valitsemiskorraldusele" (regeringsform) oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada.

Kindralkubernerid olid Rootsi kuninga esindajad haldusterritooriumil ja oma haldusalal:

• olid nad sõjaväe kõrgemad juhid (v.a sõjategevuses osalevate vägedega seonduvates küsimustes); nad korraldasid ja jälgisid piirkonna sõjaliste kaitserajatiste ehitamise ja seisukorra üle; piirkonnas asuvate sõjaväeosade moonaga varustamise üle; korraldasid piirkonnas sõjaväeosade liikumist ja transporti;
• nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke,
• jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest, sisse- ja väljareisivate isikute kontrolli (nn passide alusel), maksude laekumise, reduktsiooni läbiviimise, linnade käsitöö ja kaubanduse edendamise
• teostas järelevalvet linna rae ja kohtute üle ning
• teostas järelevalvet kiriku- ja kooliasjade üle.

Provintside valitsemine

Kindralkuberneri juures oli valitsusasutusena (Eestimaal 1629. aastal moodustatud) kubermanguvalitsus ja kantselei, mille oli rootsi (Schwedische Registratur) ja saksakeelne registratuur (Deutsche Registratur), kuna provintsisisene ametlik kirjavahetus toimus saksa keeles. Rootsi keskvõimuga Stockholmis toimus aga kirjavahetus rootsi keeles. Kindralkuberneri juures tegutses nõuandva organina kohaliku rüütelkonna maanõunike kolleegium ja harilikult kohalike aadlike hulgast valitud asekuberner.

Piirkondlikud erinevused

Rootsi kuningas võttis üle varem Saksa ordule ning piiskoppidele kuulunud linnused koos juurdekuuluvate valdustega. Samuti läks kogu kinnisvara, mis kuulus aadlikele, kes lahkusid riigist koos Poola sõjaväega, ametlikult Rootsi kuningriigi valdusse. Eestimaa tugev aadliomavalitsus leidis tollal ja edaspidigi Rootsi kuningriigi keskvõimu poolt aktsepteerimist, hiljem Rootsi-Poola sõja (1626–1629) tulemusel liidetud Liivimaad kohtles Rootsi riigivõim teisiti. 1580. aastate alguses liigendasid Rootsi võimukandjad Eestimaa omavalitsuse ja kohtu- (haagikohtunike ja vasallikohtu-) ringkondadena Harju, Järva, Läänemaa ja Virumaa maakonnaks. 1615. aastast kasutati Eestis ringkondlike haldusüksuste nimetustena kreisi nimetust. Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna alistumist Rootsile käsitati vabatahtliku sammuna, ent Liivimaa oli Rzeczpospolitalt vallutatud territoorium, mille puhul ei peetud vajalikuks aadliga samal määral arvestada. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi provintsidest Liivimaa kindralkubermang, 10. detsembril 1629 nimetati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt ametisse ka Liivimaa kindralkuberner. 1630. aastast said riigihaldusliku tähtsuse Liivimaa Lõuna-Eesti Tartu- ja Pärnumaa kreisid (mis olid olnud 1582–98 Poola presidentkonnad ja 1598–1625 Tartu- ja Pärnu jt Põhja-Läti vojevoodkonnad). Rzeczpospolita võimu ajal õiguslikult ja majanduslikult allasurutud Liivimaa aadel lootis Eestimaa seisuste õigusliku seisundi laienemist ka nendele – sellele vihjavaid lubadusi olid, enne piirkonna vallutamist jaganud varasemad Eesti põhjaosa valitsenud Rootsi kuningad. Kuid Gustav II Adolf kinnitas 1629. aastal Liivimaa aadli privileegid vaid osaliselt, Rootsi riik laskis käest oma majandusliku ja sellest tulenevalt ka poliitilise positsiooni Liivimaal, annetades suurema osa maadest eravaldusse (peamiselt riigi ees teeneid omavale Rootsi kõrgaadlile, nt Oxenstiernad, Gustaf Horn, Magnus Gabriel De la Gardie jt).

1601. aastal tegi Rootsi tollane riigihoidja Karl IX ettepaneku, et Eesti- ja Liivimaa seisused ühineks Stockholmis asuva riigipäevaga (Riksdag), kuid Läänemereprovintside kohalikud juhid olid sellisele võimu tsentraliseerimise katsele vastu. Rootsi-Poola sõdade ja Rootsi Axel Oxenstierna riigireformide järel olukord muutus. Riigipäeval Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa aadel eraldi esindust ei saanud, sest 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46 sätestas, et "mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma riigipäeval sõnaõigust".

Rootsi aja lõpus, mõisate reduktsiooni ajal muudeti peaaegu kõik Liivimaa pastoraadid (kirikumõisad) kuninglikeks ehk nn regaalpastoraatideks, kaotati ka rüütelkonna poolt valitavad ülemkirikueestseisjad ja majandusasjade korraldajateks määratakse kuninglikud ametnikud, nn majanduse asevalitsejad^[5]. 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale (Eesti distrikt ja Läti distrikt). Ökonoomia asehalduskonna distriktid moodustati eesmärgil vähendada baltisakslaste rüütelkondade mõjuvõimu. majandusasehaldurid ehk ökonoomiadirektorid allusid kindralkubernerile. Vene võimuaja alguses distriktid kaotati. 1690. aastatel tehtud kohtukorralduse muudatustega Liivimaa jagamisel maakohtu piirkondadeks, pidi alates 1694. aastast maakohtute piirid selgelt vastavusse viidama eesti ja läti keelepiiridega. Liivimaa-siseselt nimetatigi Eesti ja Läti distrikti teinekord ka lihtsalt „Ehstland“ ja „Lettland“^[6].

Ducatuum Livoniae et Curlandiae, nova tabula, Frederick de Witti 1705 avaldatud kaart

Läänemereprovintsid liideti Rootsi krooni alluvusse järk-järgult

• 1561 alistusid Rootsile Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkonnad ning Tallinn.
• 1581 pärast Paide vallutamist, kogu allutati Rootsi võimule kogu Põhja-Eesti.
• 1617 liideti Ingeri sõja tulemusel Rootsi valdustega Karjalas Laadoga järvest lääne ja põhja pool asunud Käkisalmi lään.
• 1629 loovutas Poola Altmargi vaherahuga kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti ja Liivimaa Rootsi võimu alla.
• 1645 Brömsebro rahuga sai Rootsi Taanilt oma valdusse Saaremaa ja Muhu saare.
• 1660 Oliwa rahuga omandas Rootsi viimase osana Ruhnu saare.

Läänemereprovintside territoorium

Eestimaa hertsogkond/kindralkubermang

Rootsi võimu kehtestamisele Eestis eelnes Liivi sõda (Vene-Liivi sõda). Juriidiliselt kehtestati Rootsi ülemvõim siis, kui 1561. aastal Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Pljussa vaherahuga (1583) sai Rootsi kuningriik endale Moskva tsaaririigilt: Eestis (Narva ja Tartumaa), Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi linnad, koos neid ümbritsevate maakondadega) ja Karjalas Käkisalmi lääni.

Rootsile kuuluvatest Põhja-Eesti aladest, nimelt neljast maakonnast (Läänemaast (koos Hiiumaaga), Harjumaast, Järvamaast ja Virumaast^[1]) moodustati Eestimaa ehk Eestimaa provints, mida vahel nimetati ka Eestimaa hertsogkonnaks, kuna koos maadega omandas Rootsi kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. Provintsi keskus oli Tallinnas. Esimeseks Eestimaa asehalduriks ja Rootsi kuninga asemikuks määrati Klas Horn.

1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis ühtseks tervikuks, Eestimaa hertsogkonnaks. Provintsi eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks:

• Tallinna linnuselään,
• Paide linnuselään,
• Rakvere linnuselään,
• Narva linnuselään,
• Haapsalu linnuselään,
• Koluvere linnuselään ja
• Lihula linnuselään, mida juhtisid asehaldurid (Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.

Linnuseläänidel, mis hõlmasid riigile kuuluvaid läänistamata maid, põhinev halduskorraldus kehtis kuni 1620. aastateni. Linnuseläänid jagunesid omakorda mõisaläänideks, mida juhtisid foogtid. Linnuseläänide alla arvati riigile kuuluvaid läänistamata alasid^[7]. Linnuseläänid jagati omakorda mõisaläänideks^[7]. Linnuseläänid kaotati 1620.–1630. aastatel^[7]. Läänistamata riigimaade linnuseläänides teostas Rootsi riik teostas nii tsiviil- kui militaarvõimu, läänistatud aadlimaadel kehtis aga aadli seisuslik omavalitsus, kelle pädevuses oli maksukogumine ja ka madalama taseme õigusemõistmine. Aadli omavalitsuse kohaselt oli kogu hertsogkond jagatud neljaks aadli omavalitsuse alal, Harju, Viru, Järva ja Läänemaa kreisiks. Eestimaal algselt Rootsi kroon ei saanud kõiki valdusi ise hallata, nii et nt. Viljandi ja 1625. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav II Adolf Haapsalu linnuselääni Jacob De la Gardie, 1636 sai Lennart Torstenson Paide^[8] ja von Tiesenhausenite perekond Rakvere linna^[9].

Eesti alade ühendamisega Rootsi võimu alla moodustas Põhja-Eesti koos Hiiumaaga Eestimaa kubermangu, 1673. aastast^[10] aga Eestimaa kindralkubermangu. Poola-Rootsi sõjas 1621–1625 aastate kampaanias Poolalt vallutatud alad (Pärnu, Karksi jne) liideti algselt Eestimaaga, alles 1621. aastal moodustati neist Liivimaa kubermang. Pärnumaa liideti 10. aprillil 1630 Liivimaaga. Rootsi riigi võimu kõrgemaks esindajaks Tallinnas oli Rootsi võimu algperioodil enamasti asehaldur (saksa keeles Statthalter), 17. sajandi 1. poolest aga üha enam Eestimaa kuberner, 1673. aastast aga Eestimaa kindralkuberner.

Tallinna linn

 Pikemalt artiklis Rootsi asehaldur Tallinnas

Juriidiliselt kehtestati Rootsi ülemvõim Tallinnas, kui Vene-Liivi sõjas 1561. aastal Tallinna linna (6. juunil) ning Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le. Aastatel 1561–1710, kuulus Tallinn iseseisva haldusterritooriumina Rootsi kuningriigi, Läänemereprovintside Eestimaa provintsi, mida valitses aastatel 1561–1674, Eestimaal asehaldur ja aastatel 1674–1710, kindralkuberner. Esimeseks Rootsi kuninga asemikuks määrati 1561. aastal Tallinnas vabahärra Lars Ivarsson Fleming.

 Pikemalt artiklis Tallinna ajalugu#Rootsi aeg Tallinnas

Ingerimaa (kindral)kubermang

 Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri

Moskva ja Rootsi vahel Liivi sõja lõpetanud Pljussa vaherahuga (1583) sai Rootsi kuningriik endale Moskva tsaaririigilt: Ingerimaal (Jama, Koporje, Ivangorodi kindlustatud asulad, koos neid ümbritsevate maakondadega, Karjalas Käkisalmi lääni ja Eestis Narva linna ning endise Tartu piiskopiriigi alad. Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile. 1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

 Pikemalt artiklis Ingeri sõda, Stolbovo rahu

Ingeri sõja (1610–1617) lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. Narva linnast sai Rootsi Idaalade pealinn ning see lahutati Eestimaa kubermangust ja liideti Rootsi Ingeriga.

 Pikemalt artiklites Ingerimaa kubermang ja Ingerimaa kindralkubermang

Liivimaa kindralkubermang

 Pikemalt artiklis Liivimaa kindralkubermang

Rootsi-Poola 1626–1629 aastate sõja tulemusena sõlmiti Rootsi ja Rzeczpospolita vahel 1629. aastal Altmargi vaherahu, millega Rzeczpospolita loovutas Rootsile suure osa Liivimaa hertsogkonnast, Pärnu vojevoodkonna, Tartu vojevoodkonna ning Riia linna. Altmargi vaherahu tingimustel läksid Poola Üle-Väina hertsogkonna valdused, mis jäid põhja poole Daugava jõge, Rootsile. Rzeczpospolita säilitas vaid Võnnu vojevoodkonna maa-alad, millest moodustati Liivimaa vojevoodkond, keskusega Daugavpilsis.

Liivimaa vapp, 1660

Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa kindralkubermang ehk Liivimaa provints, keskusega Riias, kuhu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. 1629. aastal moodustati Liivi-, Ingerimaa ja Käkisalmi läänist Liivimaa kindralkubermang, 10. detsembril 1629. aastal nimetati Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt ametisse ka Liivimaa kindralkuberner. Liivimaalgi algselt Rootsi kroon ei saanud kõiki valdusi ise hallata ning Rootsi kuningas müüs Võnnu ja Volmari linna Axel Oxenstiernale ja Pärnu Heinrich Matthias von Thurnile.

Eesti alalt kuulusid Liivimaa kindralkubermangu (tänapäeva Tartu-, Viljandi-, Pärnu- ja Võrumaa^[1]), Pärnu- ja Tartumaa olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad (endised Liivimaa hertsogkonna Pärnu vojevoodkond ja Tartu vojevoodkond), hõlmates kogu Lõuna-Eesti mandriosa.

Lätimaalt kuulusid provintsi Riia kreis, Koknese kreis ja Võnnu kreis kuni Väina (Daugava) jõeni. Koknese kreisis olid Vecpiebalga, Skujene, Jaunpilsi, Ērgļi, Cesvaine, Madliena, Bērzaune, Koknese, Suntaži, Rauna kihelkond^[11].

Euroopa pärast Kolmekümneaastase sõja lõpetanud 1648. aasta Vestfaali rahu

1642. aastal moodustati Liivimaa kindralkubermangust iseseisev Ingerimaa kindralkubermang koos Käkisalmi lääniga. Kubermangu keskuseks sai Nyen, 1651. aastast Narva.

Rootsi aja lõpus, eraldati Läti distrikti Pärnu kreisist 5 läti asustusega kihelkonda, kui 1694. aastal moodustati Liivimaa kubermangus kaks distrikti. Liivimaa kindralkuberner Jacob Johann Hastferi korraldusega 4. oktoobrist 1693 fikseeriti Põhja-Liivimaa maakondade piirid arvestades rahvuslikke printsiipe, eraldades Pärnu maakonnast Salatsi (läti Salacgrīva), Väike-Salatsi (läti Mazsalaca), Ruhja (läti Rūjiena), Härgmäe (läti Ērģeme), Luke ja Valga ning ühendades nad Riia kohtukonnaga. Alūksne, Gulbene ja Läti osa Adsele kihelkonnast liideti Võnnu või Koknese maakohtukonda. Karl XI korraldusel tõmmati nende piirid vastavalt kahe põlisrahva – eestlaste ja lätlaste – elualale.

Riia linn

Riia 1650. aastal, Johann Christoph Brotze

 Pikemalt artiklis Rootsi asehaldurid Riias

1621.–1625. aasta Poola-Rootsi sõjas piirasid Rootsi väed Riia linna. 1621. aastal läks Riia nagu kogu Liivimaa Rootsi kuningriigi koosseisu, 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia. Riia oli 17. sajandi suurim linn Rootsi riigis^[3]

 Pikemalt artiklites Riia ajalugu#Rootsi-Poola sõjad ja Rootsi-Poola sõda

Saaremaa provints

Erinevalt teistest tänapäeva Eesti alal asunud ajaloolistest maakondadest oli Saaremaal oma (algselt Taani ja hiljem Rootsi) asehaldur, Saaremaa rüütelkond, kirikuvalitsus (konsistoorium) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem. 1645. aasta Brömsebro rahuga läks Saaremaa Rootsi valduste hulka, Läänemereprovintsidesse kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Rootsi kuninganna Kristiina läänistas Saaremaa Kuressaare krahvkonna 1648. aastal krahv Magnus Gabriel De la Gardiele, kuid pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist, sai Saaremaast ja Kuressaare krahvkonnast sai aastateks 1654–1689 tema elatusmaa, mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaa hertsogiriigile kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa tsaaririigi võimu alla. Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel, selline jaotus püsis 1917. aastani.

Rootsi valdused Läänemere ääres, valduste omandamise ja (kaotamise) aastaga

Vaata ka

• Rootsi dominioonid
• Balti kubermangud